Friday, June 13, 2008

T- ja N-päevakud

Olen käind sel aastal pea igal o-teisipäevakul. Ja nüüd ka kahel neljapäevakul.

Teisipäevakud on mõnusalt väikesed. Vähe inimesi, enamik nägusid on juba tuttavad, korraldajad kah. Nõmme OK taktika teha kevadised päevakud kas linnas sees või hästi lähedal on mulle Nõmme ja Mustamäe ümbruse selgeks õpetanud: veel paari aasta eest oli kogu Kristiine keskusest lääne poole jääv ala mu jaoks üks suur valge auk, Mustakal tööl käimine on liiklusskeemi selgeks õpetanud, nüüd saab päevakutega ka teedevahelise võsa selgeks.

Küll aga on teisipäevakud koledad ses mõttes, et a) kõik teised jooksevad must tuimalt kiiremini ja b) kõik teavad maastikku, kaarti ja rada peast. Ehk siis on vanad kalad.

Neljapäevakud on hoopis teist masti. SUUUUUR RAHVAÜRITUS. Ei mingit kiirustamist - jooksuetappidel olen ma isegi M21A rajal esimeses pooles. (Orienteerumis-etappidel see eest põrun.) Mets täis inimesi, kes teevad "ma olen siin täiega kogemata ja selle värvilise ringidega paberitüki leidsin just teeäärest ja kompassi mul ei ole ja SI-pulga keeran ka peopesa poole peitu" näo. "Oi, see pole minu punkt" kuulsin eile vähemalt kaks korda. Ajad protokollis on valdavalt üle 10 min kilomeetrile.

Et siis neljapäevak = rahvalik jalutuskäik looduses, teisipäevak = väheste lollide jooksuüritus. Aga mulle sobib ikka teisipäevak rohkem, mis siis, et ma seal väga sabaossa jään.

Routegadgetit uurisin. Tore, et on võimalus tippude rajavalikuid uurida. Ja korraldajate operatiivsus - nii T- kui N-päevakul on tulemused netis samal õhtul - on ääretult kiiduväärt.

Vääna päevak oli samas kohas kus eelmine Vääna päevak kolme nädala eest. Tuttav maastik aitas, tegin suht vähe vigu, nii umbes 5 minutit ehk. Muidugi - mis on viga? Minu taktika on pikad ümberjooksud mööda teid - orienteeruda ma ei oska ja metsa minna kardan :) - hea orienteeruja peaks pooli mu rajavalikuid napakaks ja veaks. Aga ma tõepoolest ei oska võsas suunda hoida ja usun, et töötan jalgadega paremini kui peaga. Areng eelmise suvega võrreldes on aga siiski olemas.

Põtra seekord ei näinud (eelmine kord samas kohas aga küll), jalga märjaks ei saanud, oksa näkku kinni ei jooksnud, midagi välja ei väänanud ega ära ei löönud, sündmustevaene.