Jooksuvorm
Maratonini on alla kuu, aga mina olen UNUSTANUD, kuidas joosta. Arusaadav kah - kuu aja jooksul tegin vaid 50 m sörki, kui jäin ise airaani jooma, Katrin aga murelikult edasi tormas.
Eile, Kadrioru park. Omast arust lippasin üsna hoogsalt, aga kell näitab tempoks 6:xx. Siis 7:xx. Siis kaheksa. Mis!! Kas kell on minutit miili peale näitama hakanud? Ei? Siis mis värk on?
Kolm kilomeetrit läbitud, otsustasin, et nii ei saa. Viskasin kampsuni pingile ja võtsin jalad kõhu alt välja. Selgus, et saab ka kiiremini! Ma varem lihtsalt ei jooksnud, vaid jalutasin, pidades seda jooksuks! Ma olin UNUSTANUD, mis on jooksmine!
Sibasin mere äärde. Istusin pingile, mõõtsin pulssi, mõtlesin elu üle. Siis jooksin tagasi koju. Minu imestuseks tuli 10 km aeg 56 minutit, koos kõikide sörkide ja istumiste ja vahepealse pissipausiga. Nii et ma pmst oskan endiselt joosta küll - kui vaid meelde tuleb, kuidas.
Järgmisel päeval, Kadrioru park. Eelmise aasta maraton feilis just jalakrampide tõttu. Ja aeroobset on vahepeal oksendamiseni saanud. Seega - tuleb jalgadele trenni teha. Kuna eilne 10km ei andnud mingi tuntavat efekti, tuli uuesti ja kiiremini joosta.
1000, 1000, 500, 500, 4 x 200, 500, 500, 1000, 1000 m. Kilomeetrid alla 4:30, 500m alla 4 min/km, 200m lõigud täiel kiirusel. Kokku 13 km ja järgmisel päeval oli juba tunda küll.
Kaks päeva puhkust, siis:
Nõmme ringrajal 8 km.
Suvega on palju muutunud. Rajale on laotatud hobusesõnnikut, rada on tehtud 500m lühemaks ja selle äärde on kleebitud VANGLATEENISTUS sildid. Rattasõitu keelavad märgid on endiselt üleval.
Jooksin 1 km soojendust, siis 7 km ühtlase tempoga 4:30...4:50 min/km. Hingamine korras, jõudu oli, ainult gps-kell näitas täiega teibaid.
Sõrve ringrajal 5 km. Max kiirusel. Iida vedas rattaga. 22 min õuest "lõpuni", 21 min 5 km ring. See on hea tulemus!!! Kell, ******, valetas jälle.
(Nende lühikeste kiirete otsade mõte on vältida eelmise aasta õnnetust, kus võhma nagu oli, aga jalad läksid 25 km kandis krampi ja sinna läks ka kogu jooks. Joosta tuleb ka kiiresti!)
Eile, Kadrioru park. Omast arust lippasin üsna hoogsalt, aga kell näitab tempoks 6:xx. Siis 7:xx. Siis kaheksa. Mis!! Kas kell on minutit miili peale näitama hakanud? Ei? Siis mis värk on?
Kolm kilomeetrit läbitud, otsustasin, et nii ei saa. Viskasin kampsuni pingile ja võtsin jalad kõhu alt välja. Selgus, et saab ka kiiremini! Ma varem lihtsalt ei jooksnud, vaid jalutasin, pidades seda jooksuks! Ma olin UNUSTANUD, mis on jooksmine!
Sibasin mere äärde. Istusin pingile, mõõtsin pulssi, mõtlesin elu üle. Siis jooksin tagasi koju. Minu imestuseks tuli 10 km aeg 56 minutit, koos kõikide sörkide ja istumiste ja vahepealse pissipausiga. Nii et ma pmst oskan endiselt joosta küll - kui vaid meelde tuleb, kuidas.
Järgmisel päeval, Kadrioru park. Eelmise aasta maraton feilis just jalakrampide tõttu. Ja aeroobset on vahepeal oksendamiseni saanud. Seega - tuleb jalgadele trenni teha. Kuna eilne 10km ei andnud mingi tuntavat efekti, tuli uuesti ja kiiremini joosta.
1000, 1000, 500, 500, 4 x 200, 500, 500, 1000, 1000 m. Kilomeetrid alla 4:30, 500m alla 4 min/km, 200m lõigud täiel kiirusel. Kokku 13 km ja järgmisel päeval oli juba tunda küll.
Kaks päeva puhkust, siis:
Nõmme ringrajal 8 km.
Suvega on palju muutunud. Rajale on laotatud hobusesõnnikut, rada on tehtud 500m lühemaks ja selle äärde on kleebitud VANGLATEENISTUS sildid. Rattasõitu keelavad märgid on endiselt üleval.
Jooksin 1 km soojendust, siis 7 km ühtlase tempoga 4:30...4:50 min/km. Hingamine korras, jõudu oli, ainult gps-kell näitas täiega teibaid.
Sõrve ringrajal 5 km. Max kiirusel. Iida vedas rattaga. 22 min õuest "lõpuni", 21 min 5 km ring. See on hea tulemus!!! Kell, ******, valetas jälle.
(Nende lühikeste kiirete otsade mõte on vältida eelmise aasta õnnetust, kus võhma nagu oli, aga jalad läksid 25 km kandis krampi ja sinna läks ka kogu jooks. Joosta tuleb ka kiiresti!)
No comments:
Post a Comment